Riigikontroll, lõpeta raha raiskamine

Riigikontroll tähistas viimast riigikontrolöride vahetust viieköitelise koguteosega “Riigikontroll ajakirjanduspeeglis 1918-2012“ – iga köide umbes tuhande leheküljeline – mille idee ­autor ja koostaja on riigikontrolli kommunikatsiooniteenistuse juht Toomas Mattson. Mahukaid paberväljaandeid on riigikontroll valmistanud varemgi: 2009 ilmus näiteks rohkem kui 800-leheküljeline “Riigikontroll 1918–2008: sissevaateid ajalukku, dokumente, artikleid”. Need kaks koguteost kokku moodustavad hiiglasliku kastitäie, mis on saadetud ka Äripäeva toimetusse. Selle kastitäie liigutamine vajab kahe mehe jõudu. Eelmisel aastal nägi trükivalgust ligi 500-leheküljeline “Riiklik VEB-fond: kuidas riigikogu VEB-fondi loomise otsust täideti”.

Riigikontrolli koduleheküljel seisab, et nimetatud hiigelkogumik on kummardus meie oma riigile – selle ilmumine langes Eesti 95. sünnipäeva aega. Äripäev ei vaidlusta sugugi säärase materjali kogumist ja korrastamist, ent e-riigile kohane ja väärikas oleks teha sedasorti kummardus oma riigile e-kujul. Ka riigikogule tehtud riigikontrolli aruandeid avaldataks paberis – milleks? E-väljaandest piisaks täiesti.

Ka riigikogulane võib veebist lugeda

Eesti Pank vähemasti ei trüki aastaaruandeid tiraažis, mida nii palju üle jääb, et peab pärast kastide kaupa jalust ära saatma. E-kataloogi Ester andmetel ei jõua Eesti Panga aastaaruanded raamatukogudesse paberkujul juba ammugi. 150 eksemplari paberisse siiski trükitakse, et neid jagada riigikogu liikmetele – kes võiksid neid samahästi lugeda veebist, sest Eesti Panga koduleheküljel on need kõik ilusti olemas.

Ka finantsinspektsioon võiks oma aastaaruanded südamerahus kõik vaid e-kujul avaldada. Seegi asutus trükib tavaliselt – mõni aasta on ka vahele jäänud – paarsada eksemplari siiski paberisse – jällegi riigikogu saadikute tarvis, kes paistavad niimoodi e-riigi arengu suurima pidurina. Kaitsepolitsei aastaraamatud on toimetustele igal aastal kahtlemata huvitav materjal nagu ka Eesti Panga ja finantsinspektsiooni aastaaruanded, ent ajakirjanikud loevad neid sama meelsasti e-kujul.

Riigikontroll, kes peaks olema maksumaksja südametunnistus, kõrgub sellel taustal halva eeskujuna oma mitmekiloste koguteostega. Iga materjali koostajat peaks huvitama, kui paljud selle vastu üldse huvi tunnevad, e-esituse korral oleks see kergemini jälgitav.